Kestlikud ehitusmaterjalid

Hoonete käitusaegne energiakasutus moodustab umbes 30% üleilmsest energiatarbimisest ning kasvab 34%-ni, kui lisada ehituseks vajaliku tsemendi, betooni, terase ja alumiiniumi tootmiseks kasutatav energia ⁽⁸⁾. Nende materjalide kogu elutsükliga kaasnev CO₂-heidet, mis tekib alates tootmisest kuni ehituse, kasutamise ja eluea lõpuni, nimetatakse kehastunud süsinikuks. 2022. aastal moodustas selline kehastud süsinik 6,8% üleilmsest CO₂-heitest ⁽⁸⁾. See number suureneb 10%, kui lisada telliste, klaasi ja vase tootmisega kaasnev heide ⁽¹⁴⁾.

Eeldatavasti suureneb kehastunud süsiniku osakaal edaspidi olulisel määral. Üleilmne Hoonete ja Ehituse Liit (GlobalABC) ennustab, et senise olukorra jätkumisel toorainete tarbimine peaaegu kahekordistub 2060. aastaks, kusjuures kolmandik sellest kasvust läheb ehitussektori arvele ⁽¹⁴⁾. Selle stsenaariumi korral peaaegu kahekordistub kehastunud CO₂ osakaal hoonete heites praegusest ajast kuni 2060. aastani ⁽¹⁴⁾. Ehitussektor riskib seega süsinikukoguste suurenemise lõksu jäämisega.

Kehastunud süsiniku kiire vähenemine on otsustava tähtsusega üleilmse soojenemise piiramiseks alla 1,5°C-ni. GlobalABC pakub välja kolm põhilist lähenemist: jäätmete vältimine ja ehitusel uute materjalide kasutamise vähendamine, konstruktsioonielementide taaskasutamine, üleminek bioressursipõhistele ehitusmaterjalidele ning traditsiooniliste ehitusmaterjalide eemaldamise ja ehitusprotsesside kujundamise parandamine.

Jäätmete vältimine ja ehitusel uute materjalide kasutamise vähendamine tähendab üleminekut ringmajandusele. Kõige tähtsam võimalus selleks on planeerimis- ja projekteerimisetapis. Ringmajandust toetava disaini strateegiate kasutuselevõtt ehitusprotsessi varases etapis võimaldab vähendada kehastunud süsinikku 10–50%. Teine hoob on projekteerida hooneid paindliku kasutuse jaoks – see võimaldab pikendada hoone eluiga.

Üleminek pinnase- või bioressursipõhistele ehitusmaterjalidele on teine lähenemine, mis annab märkimisväärse võimaluse dekarboniseerimiseks. Näiteks bioressursipõhiste materjalide, nagu puidu, bambuse, kanepi ja õlgede kasutamine võib vähendada heitkoguseid kuni 40% võrreldes traditsiooniliste materjalidega, eeldusel, et neid materjale hangitakse ja töödeldakse kestlikult.

Hoolimata uutest lähenemisviisidest on lisaks vaja parendada traditsioonilisi ehitusmaterjale ja -protsesse. Tsemendi ja betooni puhul võib klinkrisisalduse vähendamine, tootmise elektrifitseerimine ning alternatiivsete sideainete kasutamine heitkoguseid vähendada kuni 25%. Terase ringlussevõtt vähendab 60–80% energiatarbimist ja sellega kaasnevat heidet. Vanametalli pakkumise ja nõudluse vahe suurenemine tähendab aga seda, et primaarne terasetootmine jääb endiselt hädavajalikuks. Üleminek otseselt vähendatud raua tehnoloogiale ning taastuvallikatel töötavatele elektrikaarahjudele võimaldab vähendada primaarset terasetootmist kuni 97%. Alumiiniumitootmise dekarboniseerimine sõltub taastuvatel energiaallikatel põhinevast tootmisest ja suuremast ringlussevõtust, millega võib energiakasutust ja sellega seotud heidet vähendada 70–90%. Klaasitootmist saab dekarboniseerida elektrifitseeritud tootmise ja rangemate ringlussevõtupõhimõtetega. Plasti dekarboniseerimiseks on vaja paremaid ringlussevõtumeetodeid ning bioressursipõhiste ja biolagunevate plastide loomist ⁽¹⁵⁾. Kõige selle saavutamiseks on vaja tootjate ja tarbijate, st tootjate, arhitektide, arendajate, kogukondade ja asukate vahel paremat koordineerimist. Tugev poliitiline tugi, eeskirjad ja soodustused kõigis materjali elukaare etappides alates tootmisest kuni kasutusaja lõpuni on seega olulised.