Keskkonnaalased eeskirjad ja -deklaratsioonid

Kokku 191 riiki, peaaegu kõik neist on suveräänsed riigid, ja Euroopa Liit ratifitseerisid Pariisi kokkuleppe, mis seab eesmärgiks viia üleilmne temperatuuritõus tunduvalt alla 2,0 °C ja seada selle laeks 1,5 °C üle industriaalühiskonnaeelse taseme ⁽¹⁶⁾. Kuna hooned on ühed suuremad üleilmse CO₂-heite tekitajad, lähevad riigid mittesiduvatelt raamõigusnormidelt ja soovitustelt üle siduvatele direktiividele, kohandatud eeskirjadele ja määrustele, mis muudavad CO₂ vähendamise hoonetes kohustuslikuks senise valikulisuse asemel.

EL-i ehitiste energiatõhususe direktiiv (EPBD) näeb ette minimaalsed energiatõhususe standardid, et saavutada 2050. aastaks olemasoleva hoonestuse kõrge tõhusus ja dekarboniseeritus. Euroopa riigid võtavad EPBD üle riiklike õigusnormide väljatöötamise ja jõustamisega. Näiteks on Saksamaa võtnud EPBD üle Gebäudeenergiegesetz'i (GEG) ehk hoonete energia seaduse kaudu, mis näeb ette mitmesugused meetmed, sh nõue paigaldada mitteeluhoonetele, mille kütte- ja jahutusvõimsus on üle 290 kW [82,5 tonni või 989 520 BTU/h], hooneautomaatika süsteemid ⁽¹⁷⁾. Alates 2030. aastast vähendatakse seda piiratud võimsust 70 kW-ni. Mõnes USA linnas, näiteks New Yorgis näevad ranged hoonete energiatõhususe eeskirjad, näiteks Local Law 97 ette heitepiirangud ja alates 2024. aastast trahvid. Näiteks võidakse 9000 m² suuruse hoone omanikku, kelle heite vähendamise meetmed on minimaalsed, trahvida kuni 1 miljoni USA dollariga ⁽¹⁸⁾. Hiina kahekordse süsinikuheite eesmärk, millega nähakse ette heitkoguste maksimaalse taseme saavutamine 2030. aastaks ning süsinikuneutraalsuse saavutamine 2060. aastaks, tõi kaasa 2022. aasta hoonete energiasäästu ja taastuvenergia kasutamise üldeeskirjade kehtestamise, mis on Hiina esimene kohustuslik hoonete heitkoguseid reguleeriv õigusakt ^{(19; 20)}. India kestlike hoonete energiasäästu eeskirjadega (ECSBC) kehtestati ärihoonetele energiatõhususe standardid, mis tehti mitmes osariigis õiguslikult siduvaks ^{(21; 22)}. Tihtipeale toetavad neid tegevusi ka rahalised soodustused hooneomanikele.

2024. aastaks on aga ainult 88 riigis võetud hoonete energiatõhususe eeskirjad vastu vähemalt ühes linnas. 55% nendest eeskirjadest on alates 2015. aastast muutumatuna püsinud, mis võib tähendada seda, et need ei vasta enam tänapäevastele kõrgema tõhususe standarditele ⁽²³⁾.

Üha suurenev surve täita süsinikuheite vähendamise eesmärke sunnib aina rohkem riike minema CO₂ heite vähendamiseks üle mittesiduvatelt raamõigusaktidelt või soovitustelt siduvatele õigusaktidele. Kuigi paljud õigusaktid keskenduvad kasutusaegse heite vähendamisele, võetakse neis üha rohkem tähelepanu alla ka kehastunud süsinik, millega luuakse vajadus dokumenteerida toodete kehastunud süsinikku. Seda eesmärki võiksid täita toote keskkonnadeklaratsioonid (EPD). EPD-d on standardsed, sõltumatult kontrollitud dokumendid, mis annavad läbipaistvaid mõõdetavaid andmed toote keskkonnamõju, sealhulgas süsinikuheite kohta kogu selle elutsükli vältel.

Alates 2024. aasta algusest on üle kogu maailma välja antud üle 120 000 EPD ⁽²⁴⁾ ehitustoodete kohta, kusjuures areng on laiemalt toimunud kogu Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias, Ladina-Ameerikas ning Lähis-Idas ⁽²²⁾. Kuigi EPD-d on praegu enamasti vabatahtlikud, kasutavad tootjad neid selleks, et näidata läbipaistvust süsiniku osas, toetada roheväiteid ja turundada oma toodangut kestlike toodetena. Peale selle tunnustavad EPD-ga kaetud materjalide kasutamist paljud keskkonnasäästlike hoonete sertifikaadid, näiteks LEED, BREEAM, DGNB ja Living Building Challenge ⁽²⁵⁾. Need sertifikaadid annavad olulise lisandväärtuse, mitmetes Aasias linnades on keskkonnasäästlike hoonete rendihinnad 28% kõrgemad ⁽²⁶⁾.

Nõuded muutuvad aga üha rangemaks. Prantsusmaal ja Saksamaal peab olema EPD kõigil ehitustoodetel, mille kohta esitatakse keskkonnaväide. Norras tuleb suurtes avalikes projektides kasutada vähemalt kümmet EPD-ga toodet ning Itaalias on avalikele hoonetele ette nähtud minimaalne ringlussevõetud materjali osakaal. Taanis, Soomes ja Rootsis nõutakse samamoodi kehastunud süsiniku hindamist hoonetes, EPD-d tõendavad nõuetele vastavust ⁽²²⁾.

Hoonete energiatõhususe direktiiviga (EPBD) nõutakse, et alates 2028. aastast tuleb kõigis EL-i liikmesriikides hinnata suurte hoonete, mille pindala on üle 1000 m², kehastunud süsinikku. 2030. aastaks laieneb see kohustus kõigile uutele hoonetele. Need tulevased nõuded suurendavad eeldatavasti oluliselt nõudlust EPD andmete järele ja tugevdavad nende rolli kestlikes ehitustavades ^{(27; 28)}.