Ajavahemikus 2000 kuni 2022 kasvas ehitusvaldkonna töötajate tootlikkus kogu maailmas alla 0,5% aastas, jäädes oluliselt maha laiemas tähenduses majanduse 2%-lisest tootlikkuse tõusust (72). Muude põhjuste hulgas takistavad edasiminekut projektijuhtimismetoodika püsiv ebaefektiivsus ning digitööriistade vähene kasutamine projekteerimises ja edenemise jälgimises.
Traditsioonilised ehitusprojekti juhtimise metoodikad jätavad sageli tähelepanuta valdkondade omavahelise sõltuvuse. Igalt osapoolelt oodatakse üksnes oma konkreetse ülesande ja lepingus määratud eesmärkide täitmist. Selline eraldatud lähenemisviis põhjustab suurt fragmenteerumist ning huvide lahknemist mitte ainult eri valdkondade vahel, vaid ka projekti projekteerimise, projekti realiseerumise ja käitamise faaside vahel.
Selline fragmenteerumine kajastub ka praegustes projekteerimisprotsessides. Need koosnevad mitmest omavahel sidumata tegevusest: arhitektuurne projekteerimine, ehituslik projekteerimine ning mehaaniline ja elektriosa projekteerimine. Need tegevused võivad toimuda järgemööda või paralleelselt, kuid on siiski üksteisest eraldatud, kuna nende vaheline andmevahetus on piiratud. Selline katkestus andmevahetuses pikendab projekti tähtaegu ja toob sageli kaasa projekteerimiskonflikte, näiteks HVAC-kanalite paigaldamise vastuolud torustiku või muude ehitussüsteemidega. Sellised probleemid ilmnevad sageli alles ehitusfaasis, nõudes kalleid kohapealseid muudatusi. Peale selle toimub hooneautomaatika seadmete kasutuselevõtt endiselt enamasti käsitsi, mistõttu on võivad protsessi käigus tekkida vead ja seadmete töö optimaalsus ei ole tagatud. Hoone enam kui 20-aastase eluea jooksul vähendavad hooldustööd sageli tõhusust veelgi.
Peale selle takistavad aegunud edenemisseire ja kvaliteedikontrolli meetodid reaalajas ülevaate saamistt, mistõttu on projektijuhtidel raske kitsaskohti ennetavalt tuvastada ja lahendada.
Kokkuvõttes viivad need raskused projekti elluviimisel tihtipeale ebakõlade ja vigadeni, põhjustades kallist ümbertegemist ja hilinemisi. See rõhutab pakilist vajadust integreerituma, digiteerituma lähenemisviisi järele projektide planeerimisel ja elluviimisel.